Lugusid - kogutud siit ja sealt

Töö juurde toodi eile uus paljundusmasin. Kui töömees oli kõik kiled ymbert ära rebinud ja juhtme seina pannud ja lõpuks lahkus, saabus aupaklik vaikus. Sekretäril, kes sai kiirkoolituse nuppude asjus, saabus lõunavaheaeg, tema lahkus, aga uudishimulike salgake ei tahtnud sugugi laiali minna. Professorid kaotasid võime kõnelda kindlas kõneviisis, pomisedes, et kui nad ykskord Helsingis nägid vist samasugust masinat, siis oleks see originaal nagu käinud hoopis sealt ylevalt vist. Masin surises sõbralikult, aga põhimõtteliselt oli kohe näha, et intellektilt yletab ta meid kõiki. Lõpuks kogus murdeõppejõud julgust ja tegi esimesed kuus koopiat. Yhepoolset, soojenduseks. Imestas ise, et kyll on tark masin, sest väiksel displeil teatati talle mokaotsast: Ready. Yldse suhtles masin meiega nagu poolearulistega, piktogrammide ja basic englishi abil. Niigi kena temast, oleks võinud ju ka näiteks nii minna, et saabunud oleks jaapanikeelsete instruktsioonidega versioon.

Lähemalt järele mõeldes, see olekski iseenesest kena. Paljundamisest saaks rituaal. Tseremoonia. Avad õppetooli ukse, võtad välisjalanõud ära ja paned nagi juures paljunduskimono selga. "Konnichiwa, Mita-san!" "Konnichiwa, Katurinu-chan!" Ulatad originaali ja palud: "Dozo, Mita-san! San-yuu!" Ja iga masinast väljuva koopia puhul tuleb kergelt kummardada ja pomiseda "Arigato, domo arigato gozaimas!" Vanast paljundusmasinast tehakse esivanemate altar ja vaikselt heljub tagatoast koto-helisid. Kohvi asemel valmib roheline tee ja sekretär maalib orava sabakarvadest pintsliga silti
LOENGUT EI TOIMU
TÄNA KELL KUUSTEIST VIISTEIST
ÕPPEJÕUD HAIGE
(Polaarkaru)